Käte puhtus on tervise pant. Üha rangenevate hügieeninõuete valguses tasub aga mõelda, kuidas käte endi tervist hoida.
20. sajandi alguses käis meie mail vaevaline kemmergute juurutamine – käimlaid oli talumajapidamistes napilt ja ka neid väheseid ei pruugitud eriti innukalt. Läks tarvis intensiivset teavitustööd ja rangeid ettekirjutusi, et eesti rahvas lõpuks "hääd kohta" kasutama õpiks. Nüüd, 100 aastat hiljem, saame lõpuks ka kätepesu selgeks, muigab kultuuriloolane Marju Kõivupuu: "Eks elu õpetab."
Käte pikka ja põhjalikku seebitamist peetakse viiruste vastu võitlemisel tõepoolest üheks tulusaimaks võimaluseks suuri haiguspuhanguid vältida.
Lillelõhnaline vahutav ollus võib näida küll süütu, aga selle amfifiilsed molekulid lammutavad viiruse tükkideks nagu lego: kõigepealt kistakse lahti viirust kaitsev rasva ja proteiini kiht, mille tulemusena saab isegi käenaha mikrokortsukestes redutavad osakesed hõlpsasti ära uhtuda. Lihtsalt veega pestes jääb aga viiruse väliskest terveks ja ta suudab oma haarde säilitada.
Seebi võim peitub juba mainitud amfifiilsetes molekulides, mis on justkui pidevas identiteedikriisis. Molekuli üks ots on hüdrofiilne, mis tähendab, et teda "tõmbab" vee poole, teine ots on aga hüdrofoobne, mis tähendab, et tema üritab vett vältida ja otsib hoopis rasvu. Nii juhtubki, et kui seebimolekuli üks ots viirust kaitsvast rasvakihist tüki lahti rebib, organiseerib molekuli teine ots talle kohe veemulli ümber. Ligi 20 sekundiga on viirus laiali pudistatud ja kahjutu.
Deso kiidab desojat
Lisaks seebile, oleme tänavu oma profülaktilisse arsenali lisanud ka hulgaliselt tööstuslikke desinfitseerivaid aineid, ehk desovahendeid. Sisuliselt on nende puhul tegemist biotsiidide, ehk inimestele kahjulike organismide suhtes justkui massimõrva teostavate ühenditega.
Ehkki argises kõnepruugis kasutame nende kohta erinevaid nimetusi läbisegi, on desinfitseerija ja antiseptiku terminitel siiski erinev tähendus: inimese nahal kasutatav vahend on antiseptik, elutul pinnal kasutatav vahend on aga desinfitseerija.
Põhimõtteline erinevus on ka desinfitseerimise ja steriliseerimise vahel: mõlemal puhul rünnatakse viiruseid, ent vaid steriliseerimine hävitab ka bakterite spoorid.
Kui Sinu kodus on mõni kehtivusaja ületanud desovahend, siis enamasti ta otsest ohtu ei kujuta. Küll aga võib Su tervis kaudselt ohtu sattuda juhul, kui otsustad vahendit kuupäeva kukkumisest hoolimata siiski eesmärgipäraselt kasutada.
Lõhn võib küll tunduda sama vänge nagu varem, aga vedelikus sisalduv biotsiid on oma aktiivsuse kaotanud ja sisulist toimet sel enam pole. Ehk siis – vananenud desoainet usaldada ei maksa.
Mida aegunud tootega ette võtta? Kui pakendil võimalikule keskkonnaohtlikkusele viitavaid lauseid ega märgistust pole, võib selle veega ära lahjendada ja kraanikausist alla lasta.
Deso desole liiga ei tee. Või teeb?
Pidev kätepuhastamine on küll pandeemia ajal hädavajalik, ent paneb käenaha korralikult proovile. Kui levinumaid antiseptiku variante ehk geeli, spreid ja salvrätikuid omavahel võrrelda, on nahaarst Ave Vahlbergi sõnul geel käte suhtes kõige õrnem, kuna võib sisaldada glütseriini, mis kaitseb naha loomulikku lipiidkihti.
Ta paneb südamele, et lisaks käte seebitamisele ja desomisele tuleks oma hügieenirituaali liita ka kreemitamine: "Ideaalis tuleks selleks kasutada näiteks apteegi käsimüügis olevaid baaskreeme, mida võiks päeva jooksul korduvalt peale kanda. Kindlasti tuleks seda teha aga õhtuti vahetult enne magamaminekut, kuna siis on kreemil kogu öö aega, et mõju avaldada."
Vahlberg tuletab meelde, et kõikide käeprotseduuride ajaks tasub sõrmused eemaldada, kuna nende alla kogunevad desoaine jäägid võivad põhjustada ärritust ehk kontaktdermatiiti. Väga kuivade käte puhul tasuks pärast kreemi pealekandmist - alati silitades, mitte kunagi hõõrudes ega nühkides! - kätte panna ka puuvillased kindad. Nii saab kindlustada, et kreemi jäägid ei lähe mitte voodipesu peale raisku, vaid jäävad nahaga kontakti."
Kui nahk leevendust ei saa, võib sellest välja kujuneda krooniline haigus, mida enam välja ravida pole võimalik. "Pidev kontakt vee ja pesuainetega võib tuua kaasa allergiseerumise ja edaspidi ongi juba tegemist allergilise kontaktdermatiidiga ning isegi põgus kokkupuude võib haiguse vallandada"
Deso on naha peegel
Desovahendite suhtes allergiseerumist jälgitakse ka populatsiooni lõikes ja uuringute tulemustest sõltuvalt teeb Euroopa Ravimiamet sageli uusi ettekirjutusi. "Meie reptseptid on pidevas muutuses," kinnitab kodumaise desinfektante tootva Chemi-Pharmi labori juhataja Maris Millner. "Ettekirjutused tulevad peamiselt aktiivainete täiendavate uuringute alusel, kui on selgunud negatiivsed mõjud kas inimorganismile või keskkonnale."
Üks hiljuti inimese nahal kasutatavates toodetes ära keelatud biotsiidide nimekirja lisatud aine on triklosaan. "Leiti, et triklosaani laialdane kasutamine võib suurendada bakterite ristresistentsust oluliste antibiootikumide suhtes. Mitmed ühendid on desotootmisest välja jäetud ka seetõttu, et nad on keskkonnas liiga püsivad ja saastavad mulda ning vett," sedastas Millner.
Artikkel originaalis Rahvusringhäälingu Novaator lehel: https://novaator.err.ee/1081596/kas-peaksid-oma-desorituaali-muutma